Vanaemaga Peipsi ääres (15. detsember 2007)

Nii siis ongi, et Väike-Maarja vanaema (tegelikult küll tema süda nagu ta ise väidab) oli juba rohkem kui kuu soovinud Peipsi-äärses Raja külas asuvale surnuaiale minna igasügisesele ringkäigule, et saaks vajalikud ja hingele rahu pakkuvad toimetused ära toimetatud. Ja nagu paljudel kordadel ikka, on mul au olla sohvri rollis :)

See aasta tuli aga tali jällegi ootamatult ja suurema lumesaju, külmade ja tuultega. Seetõttu lükkuski pidevalt see minek meil muudkui edasi ja edasi... nii me siis ootasime, kuna esimene lumekiht kord kiiremini, siis jälle vaevalisemalt siit maa pealt "õhku haihtub". Mõne nädalaga olidki sombused ning rõskusest pulbitsevad sügisilmad maad katva valge rüü minema pühkinud.

Päev enne telefoni teel vanaema Tartusse saabumise asjus kokku lepitud, ja nii me end vanemaga laupäeva hommikul kella kümne paiku ühes autos ülikoolilinnast Mustvee poole vaikselt kulgemas leidsimegi. Autosõit on alati see osa sellistest käimistest, kus saab kõik vahepeal kogetud-toimetatud-läbielatud jutulõngana lahti arutada. Kui teinekord jääb ehk meie peaaegu üdini monotoonsete argipäevade ja vahest natuke värvilisemate nädalavahetuste tegemiste arutamisel aega ülegi, siis sel korral oleks võinud vist Jõhvini ka välja põrutada - polnud päris pikka aega näinud ka samas.

Kuna vanaema ei olnud ennast kalmuküünlatega varustanud, siis pidime Mustveest läbi põikama, et mõnest poest läbi käia. Kesklinnas toimus sel päeval mingisugune laada sarnane üritus-rahvakogunemine ja loomulikult oli venekeelt kõnelevad turumutikesed tänava peale põhjusega tulnud ringi siblima, kõlakaid vahetama jt. toimetusi tegema. Kulgesime rahulikult sellest põnevast ning kirjust rahvamassist läbi ning vanaema näpuviipe peale parkisime ühe suhteliselt räämas väljanägemisega pisipoekese ees. Mitte just igast tänapäeva poeuksest sisse astudes ei avane sellist vaatepilti nagu see seal oli. Teatud laadi inmene ehk kohkuks koheselt tagasi ja kaoks kus kurat, aga uudishimulik nagu ma olen, astusin ma kriiksuvast ukselingita uksest sisse vaid kohmetu muie näole kuvatud :) Ei üritagi seda siin kirjeldada, kuid nostalgia-emotsioonid olid "laes"- äge vaatepilt.

Küünlad käes, suundusime surnuaiale, et oma kohust täitma hakata - hauad vajasid ju korrastamist.

Surnuaiale jõudes võtsime autost kõik vajalikud kodinad kaasa ja suundusime haudade poole. Koheselt peale autost väljusmist võis aru saada, et ilmataat on meid seekord säästnud tavapärastest Peipsi külmadest tuultest- oli vaikne, lauspilvine ning mõne soojakraadiga ilm. Meie üllatuseks olid hauad vanaema kohalikke vene rahvusest tuttavate poolt enam-vähem korras hoitud - suuremad lehed ja puudelt langenud peenemad oksad olid ära viidud. Nii jäigi ainult hauaplats kergelt rehaga üle käia, mitmeharaliseks kujunenud väikese läätspuu jalami ümber ja sinna sisse kogunenud praht jupp jupi haaval sealt välja noppida. Vanaema teeb neid toimetusi alati väga hoolikalt ja pärast kaasavõetud lillekeste-okste paigutamist plaadiesisele alale on tulemus alati laitmatu.

Toimetamas
Canon 70-200 L F4

- - - -

Tekk kohendatud :)
Canon 70-200 L F4

Kuna seekord oli meil tööd tavapärasest veidi vähem ja Mark oli oma fotoka ühes haaranud, siis loomulikut tekkis kiusatus sellega natukene surnuaial ringi liikuda ja mõni juhuslik või vähemjuhuslik klõps teha. Nii ma sattusin ühe värske hauaplatsi juures sibliva puukoristaja (lad. k. sitta europea)- värske liiva-mulla segune pinnas pakkus talle vast mõne suupoolise. Nii me passisime ja vahtisime teineteisele üks otse, teine läbi objektiivi (vahel plõksutades) otsa nii kümne meetrise vahega paar minutit.

See ongi puukoristaja :D
Canon 70-200 L F4

Meie "romantilise" hetke lõhkusid äkitselt justnimelt sellelesamale hauale tulnud lahkunu omaksed, ja nii me pidasime targemaks tagasi tõmbuda, kahjuks üks ühes ja teine teises suunas. Naasesin vanavanaema ja tädi hauale, kus vanaema veel otsi kokku tõmbas. Sain palve küünlad süüdata.

Pärast nende haudade korrastamist käisime läbi ka vanaema vanaema haualt, kus nokitsesime ka üht-teist teha, süütasime samuti küünlad ning suundusime tagasi saurnuaia väravate poole. Samal ajal, kui mina pakkisin asjad autosse, käis vanaema veel viimaseid mõtteid vahetamas oma ema ja tädi haual.

Viimasest puhkepaigast lahkunud, käisime kohe vahetus läheduses olevas kalarestoranis einestamas (seal pakutakse muuseas maailmakõigeparemat kohašnitslit :)) ning ostsime kõrvalboksist kaasa ka mõne suitsulatika ja haugtükikesi.

Vanaema
Canon 70-200 L F4

Edasi külastasime neidsamu kohalikke venekeelt kõnelevaid inimesi, kes vanavanaema hauda aeg-ajalt korrastamas käivad, viisime neile kommi, šhokolaadi ja mandariine. Samuti oli vanaemal kaasa võetud beebi riided, mis algse kasutaja poolt enam rakendust ei leidnud, kuid nagu valatult sobisid need selga-jalga sealsele vähem kui aastavanusele pesamunale. Venekeelset kudrutamist, millest Mark suurt midagi aru ei saa, jätkus seal rohkem kui tunniks ajaks. Mina tutvusin samal ajal vanavanaema kunagise elupaigaga (see on sellesama vene pere valduses peale vanavanaema lahkumist) ja püüdsin üht-teist kunaginähtust silme ette kuvada ja käegakatsutavat meenutada- üllatus-üllatus, kui näed ja katsud, tuleb paljutki, mis juba tundus olevat unustuste hõlma vajunud, taas meelde :)

Kui tavapäraselt liigume tagasi ikka läbi Väike-Maarja, nii et vanaema saab oma koju ja mina sõidan õhtul edasi Tartu poole, siis seekord soovis vanaema tingimata, et ta Mustvee bussijaama viiksin, et ta saaks sealt edasi bussiga kodu poole minna ja mina saan veel valges kodu poole kimada. Kompromissina jõudsime otsusele, et viin ta vähemalt Jõgeva bussijaamani ja seal lähme igaüks oma teed pidi oma kodu poole. Mõeldud-tehtud. Ja nii meie käik Peipsi äärde jälle kord käidud sai.

Et see blogi mõte kohe alguses ainult mõtteks ei jääks...

... siis panen veel mõned mõtted ja vahepeal kogetu kirja. Vahepealset "auku" kirjatüki osas võib enamjaolt küll mu enda laiskuse arvele panna, kuid jube hea on samas väita, et kolm-neli päeva ei olnud interneti ühendus eriti tasemel :D Tegelikult said mu eelmised ja samas esimesed reakesed siin lehel kirjutatud sama tähelepaneku saatel, kuid õnneks kokkuvõttes kõik laabus :) Tegelikult kui aus olla, siis vist nädal ongi selline aeg, mis on täiesti paras mõtetekogumise jaoks, et siis jälle üht-teist kirja võiks panna. Justöeldu vastupidise käitumise jätkuks mainin kohe ära, et ega erilist muljete pajatamist seekord ei tulegi, pigem laseks mõnel pildil enda eest jutustada.

Nii siis ongi, et pimedad ja sombused argipäevad möödusid nagu enamus 25. aastastel inimolevustel see möödub - ikka töötades. Ja kui juba see teema jutuks tuli, siis see igapäevane joonte tõmbamine hakkab suht ära tüütama. Kõlab ehk tobedalt, aga tahaks millegi arhitekti tööst veelgi loovama tegevusega tegeleda- sumpaks sohus, roniks küngaste vahel, naudiks niisama, pildistaks loodust jne- teeks midagi ägedat ühesõnaga. Aga kuidas sa ikka üle öö oma igapäevased toimetused selja taha jätad ja uude tundmatusse keskkonda kihutad.

Õnneks on keegi tark inimene nädalavahetuse välja mõelnud ja nii sai siis aeg veidike maha võetud ja tegeletud endale südamelähedaste asjadega- õde käis perega Tallinnast külas; Eva oli samuti koguaeg silmapiiril; ema-isa olid samuti peamiselt kodused; paari sõbraga trehvas kokku ning isegi fotoaparaadi taga sai nii palju oldud, kui praegune "talvine" ilm seda võimaldab- mis sa hing veel tahta oskad :)

Kulat küll, tooge mandariine juurde!
Canon 50 F1.8

"Onju ma tekitan tagumise taimega sümmeetria!?"
Canon 50 F1.8

Loomulikult sai teoks järjekordne käik Lohule Eva ja Džupiitoga. Ja oh neid järjekordseid õnnehetki, kui see loom sealt poole ruutmeetri suurusest puurist välja musta mulla peale sai :D Eriti huvitavad ja värskendavad tundusid üksikud lumejäänukesed, kui nagu adrana, nina ees neist läbi sai tungida :)

Esimesed joovastushetked detsemrikuisel talvekuul
Canon 70-200 L F4

Mida rohkem asju, mille vahel siblida, seda parem ;)
Canon 70-200 L F4

"Lihtsalt naudin päikest ;)"
Canon 70-200 L F4

Ja teise advendi eelõhtul suutis isa ahjus kala valmis meisterdada :) Veini kõrvale ja maitseb päris hea teine ;)

Teen nägusid :/
Canon 10-22 F3.5-4.5

Parem hilja, kui mitte kunagi ;)

Nonii, teeme siis ka selle asjaga algust - hakkame päevikut pidama :D. Ega ei teagi täpselt, kust see mõttevälgatus alguse sai, aga ehk saan ma seda kunagi hiljem teada... ja kui ka ei saa, siis ju polnudki see nii oluline. Igatahes teen ma seda oma vabast tahtest ning väikesest uudishimust selle minu jaoks uudse ettevõtmise vastu. Oma kirjatükki alustan ehk ebatavapäraselt mitte tänase, vaid hoopis eilse päeva sündmusi kirjeldades.

Oli selline sombune ja rõskust täis talvehommik. Ärkasin rasvatihaste kas siis sihitu või sihiliku toksimise peale toa akna taga. Ju vajas tuule käes vasemale-paremale kõikuv linnumaja nende arvates stabiliseerimist selle ääreni täitmise teel sihvkade ja muu nosimisvaruga. Nii ma siis venisitasin soojade linade vahelt ennast püsti, avasin akna ning raputasin peaaegu tühjast kotikesest kiikuvasse majakesse viimased toidusegu raasukesed, ise samaaegselt podisedes: "no on õgardid alles :s". Sulgesin akna, kortsutasin kotikese kokku ja heitsin selle kaarega tagasi laua peale vedelema. Teadmisega, et enam ei saa kaua logeleda, heitsin tagasi voodisse ja kõrvalt haarava kallistuse haardes piilusin vargsi, kuidas linnukesed mu hiljuti lõppenud tegevuse edasi-tagasi lennuotsade tegemisega heaks kiitsid. Olin rahul ja rahulik. Mõtetes tahtsin püsti karata ja fotoka järele haarata, et läbi "läbuse" aknaklaasi neist kohavatest sulelistest mõni kiire kaader klõpsida, lootuses, et mõni neist ehk ka kasutuskõlblikuks osutub. Mõte ju oli, aga teadmises, et viimased analoogsed üritused on lõppenud edutult, mõtteks ta ka ainult jäi... Lebasin edasi ning aegajalt haarasid silmad ikka ja jälle söögipoolise järele lennanud rasva- või sinipeatihase tegevuse. Hetke pärast enesele teadvustades, et on pühapäev ning teadmatusest, palju kell on, ajasin ennast ehk väheke ehmunult püsti, kuid võtsin rahulikumalt silmates, et kell on alles mõne minuti pärast 10 saamas... "huh, "Tähelaev" algab kohe... ei tea, kes seal stuudios täna küll on" mõtlen riideid selga pannes. Pihutäis vett näkku, pilk peeglisse, paar kiiret tõmmet läbi juuste ning kööki teleka taha. Minu üllatuseks ei näita hetkel ETV mitte traditsioonilist "Tähelaeva" vaid hoopis vehivad seal mingid tegelased keset lumist Soomet "tünnilaudade" ja "toigastega"... ennäe - suusahooaeg on alanud - näole tekib vaikselt naeratus :) elu aeg ju igasugusest spordist lugu pidanud - nii ka selle tugitooli variandist. Ülekande ajal käin poes midagi hamba alla otsimas, väikesest ebakõlast (seoses telekanalite eelistustega) hoolimata suudame koos Evaga ka hommikusöögi koos ühe laua taga ära lahendada.

Peale kerget einet asume päevakava kallale, mille esimeseks ja ainukeseks kindlaksmääratud punktiks on Džupiitole (tuhkrukutsa) järele ja seejärel kõik Lohule (minu maakodu) värsket õhku hingama minemine. Juba autos olles näitab ta üles oma (ettekujutatavat :D) võimu ning kraabib ja närib kõigest väest oma puuri metallist vanglaseina kujutavat väravat. Ju ta aimab, et midagi hakkab juhtuma.

Maal puurist välja pääsedes sumpab hoobilt veel sulamisest allesjäänud kohati suhteliselt paksu lumme ja ja tekitab Buggs Bunnyle isloomulikke vagusid, vahetevahel pead nähtavale tuues... on teine päris koomiline nõnda. Tiir krundile ja selle lähiümbrusele peale tehtud, läheme tuppa kes käpakesi, kes varbakesi soojendama ja sooja teed jooma ning hiljuti vanaema poolt valmistaud pannkooke moosiga sööma. Kõht täis, üksikud sõnad vahetatud, vajume teise tuppa teleka taha voodisse pikali, et seedimisel lasta oma tööd teha. Eva uinub tasapisi, Markil pole aeha seda teha, kuna kohekohe algab jälle suuskamine :D Olles tunnistajaks eestlaste ebaedule, tuleb ka mulle uni peale ning vajun vaikselt tukkuma. Ärgates on juba pime ning peale paari ringutust paneme joped selga, haarame magava Džupiitoga puuri ja sõidame Elva poole, et "nuustik" jälle koju saaks ning ise põgeneme jälle minema Nõkku, et saaks eileõhtuse "Shrek III" lõpuni vaadata.

Hiljem õhtul jõuavad vanemad üle pika aja koju "lapselaste-hoidmise-komandeeringust" Tallinnast. Markil on jälle põhjust õnnelik ja uudishimulik olla, kuna USAs puhkamas käinud õde ja õemees olevat talle uue "valge" (mõnele fotgraafiaga tegelevale inimesele rohkem kui arusaadav väljend) objektiivi toonud ning nüüd see vanematega minuni pidavat rändama. Ja mis sa kostad, ongi olemas :) nüüd tuleb ainult palgapäeva oodata, et saaks õde ka oma pangakonto nubri jälle tagasi rõõmsamaks ;) Ja loomulikult kohe-kohe vana objektiiv kere küljest lahti ja uus külge, et saaks kesises korterivalguses esimesed prooviklõpsud klõpsida... tundub hea olevat ning asetan rahumeelselt selle lauale oma aega ootama :)

Eva
Üks esimesi ülesvõtteid Canon 70-200 L F4-ga