No nüüd peab küll vist silmad peast välja häbenema, et niiiiii (ei ole näpp krampis, vaid ongi lihtsalt nii palju aega möödas viimase kirjatüki sissekandest) kaua pole teid oma "värviküllase" elu detailidesse ekskursioonile viinud. Tegelikult ongi see eluke täpselt nii "värviküllane" olnud, et alles nüüd on põhjust jälle näppudel käia lasta... ja mis seal salata, eks laiskuse taha ole ka üht-teist jäänud.
Igatahes on lood sellised, et eelmise aasta (2007) jõulude ajal suvatsesid perevõrkpalli turniiri korraldajad selles vallas aktiivsematele järjekordse jõuproovi korraldada. Kui sama aasta suvel olid nad analoogse ürituse Tamsalu kohalikus pargis puude vilus vägagi edukalt läbi viinud, siis seekord suvatsesid nad millegipärast lausa pealinna ronida. Oli Tamsalussegi ronimine omajagu ettevõtmine Tartumaa elanikule nagu ma olen, retk Tallinna läbi Väike-Maarja ja Tamsalu ning veelgi enam tuldud teed pidi tagasi oli veel kurnavam - mulle tundmatu, kohati lagunenud või jube konarlik, valgustamata tee pluss hiline pime tund ning vihmasadu tegid sellest kõigest paraja ekstreemreisi. Onu Aivari päevi näinud autost, selle kulunud amortidest tingitud laevaõitu tormisel merel meenutavast sõidustiilist ning vastutulevate autode pimestavatest esituledest, mis läbi hägusa ja vesise esiklaasi kui tänavavalgustusprošektorid silma paistsid, ma parem ei räägigi. Ja tagatipuks ei teadnud keegi minu ja Evaga ühes autos istunud kolmest tegelasest, kuhu me Tallinnas sõitma peame. Telefonikõne Aivarile, kes Andriga meie ees kihutas, ei teinud meid samuti targemaks. Ainus, mis selge oli, oli see, et võistlus toimub ühes kooli spordisaalis Pirita linnaosas. Samuti oskas Aivar öelda seda, et võistlus toimub teisel pool Pirita jõge, aga küsimusele: "Kummalt poolt vaadates, kas linna või Viimsi poolt?", kõlas uhkelt vastus: "Ma ei tea". Äge küll, või mis. Nii me seiklesime natukene kord siin, kord seal pool Pirita jõge, kuni me ikka õige koha üles suutsime leida.
Kui nüüd virisemine jätta, siis kõik järgnev oli suht positiivne üldises mõttes ja ülimalt positiivne eelnenud seiklemise mõttes. Pirita linnaosavalitsuse lähedal paikneva kooli spordisaal oli küll veidike jaheda võitu, kuid samas avar ning piisavalt suur, et kolm mängu korraga kõrvuti saaksid aset leida.
Esimesena tuleb ikka kiirelt pilk üle saali heita ning anda hinnang järgnevates lahingutes teisel pool tulejoont seisvate koletistele. Tõepoolest, kui võrkpallurite (kuigi amatööri tasemel) mätta otsast vaadata, siis nad olid suht koletiste moodi. Vähemalt mulle tundus nii.
Teise asjana ja ehk isegi kõige tähtsam osa misiganes spordiala harrastamise juures, on end korralikult soojaks "võimelda". See oli esimene hetk, kui oli aru saada, et tegu on amatöörtasemel võistlusega - igaüks harjutas omal moel, kusjuures võrkpall ei olnud just eriti tihe külaline meie käte vahel ;) ...või kui, siis Kunnarile ja Rivole meeldis seda korvirõnga poole pilduda.
Kunnari ja Rivo soojendusharjutused
Canon 50 F1.8
Andri ja Tarmo soojendusharjutused
Canon 50 F1.8
Aivari soojendusharjutused
Canon 50 F1.8
Mark ei ole eriti "soojategemisepealeraiskamise"-mees, Mark lööb palli kohe maha! :D
Canon 50 F1.8
Tegelikult ei olegi teised lihtsalt soojategijad ega mina nii kõva mees võrkpalliplatsil nagu piltide pealt nähtust järeldada võib. Aga kuidagimoodi peab ju end nähtavaks tegema ;) Kui meeskonnavaimust rääkida, siis see oli meil täitsa olemas, alguses ikka tuimem, hiljem see-eest emotsionaalsem.
Oleks te vaid meie meeskonnavaimu hiljem näinud! ...oioioi
Canon 50 F1.8
Märgiks siis meie võistkonnast ka üht-teist ära:
Rivo oli meil kõige eesrindlikum suruja ;)
Canon 50 F1.8
Tarmo hirmutas vastaseid (Kunnar kippus ka kartma teda :D)
Canon 50 F1.8
Kunnar oleks ehk sama kõva suruja olnud kui Rivo, aga otsustas teine hüppeliigese ära hüpata enne võistlust. Nii ta siis piirnes servimisega ja muude tagasihoidlike liigutustega.
Canon 50 F1.8
Andri oli meeskonnavaimu tekitaja ja motiveerija ;)
Canon 50 F1.8
Mis võrkpallivõistlus see oleks ilma selleta, kes kõik õlu suudaks ära juua - Aivar sai sellega suurepäraselt hakkama seekord :D ...seda õnneks peale mängu saunas ;)
Canon 50 F1.8
Peale neljandat lahingut sai selgeks, et me oleme 7 meeskonna seas tulnud peaaegu auhinnalisele neljandale kohale. Edusamm missugune, kui arvestada seda et poole aasta eest Tamsalus olime me viiendad. Khmm-khmmm... seda ei pea muidugi mainima, et võistkondi oli ka tookord üks rohkem :D Tegelikut oli ikkagi nii, et minu arust oli meie mäng ilusam ja parem, kui seda Tamsalu võistlusega võrrelda.
Vereta jahiga tegeles Eva, nii et kiitke või süüdistage teda ;)
