Nonii, teeme siis ka selle asjaga algust - hakkame päevikut pidama :D. Ega ei teagi täpselt, kust see mõttevälgatus alguse sai, aga ehk saan ma seda kunagi hiljem teada... ja kui ka ei saa, siis ju polnudki see nii oluline. Igatahes teen ma seda oma vabast tahtest ning väikesest uudishimust selle minu jaoks uudse ettevõtmise vastu. Oma kirjatükki alustan ehk ebatavapäraselt mitte tänase, vaid hoopis eilse päeva sündmusi kirjeldades.
Oli selline sombune ja rõskust täis talvehommik. Ärkasin rasvatihaste kas siis sihitu või sihiliku toksimise peale toa akna taga. Ju vajas tuule käes vasemale-paremale kõikuv linnumaja nende arvates stabiliseerimist selle ääreni täitmise teel sihvkade ja muu nosimisvaruga. Nii ma siis venisitasin soojade linade vahelt ennast püsti, avasin akna ning raputasin peaaegu tühjast kotikesest kiikuvasse majakesse viimased toidusegu raasukesed, ise samaaegselt podisedes: "no on õgardid alles :s". Sulgesin akna, kortsutasin kotikese kokku ja heitsin selle kaarega tagasi laua peale vedelema. Teadmisega, et enam ei saa kaua logeleda, heitsin tagasi voodisse ja kõrvalt haarava kallistuse haardes piilusin vargsi, kuidas linnukesed mu hiljuti lõppenud tegevuse edasi-tagasi lennuotsade tegemisega heaks kiitsid. Olin rahul ja rahulik. Mõtetes tahtsin püsti karata ja fotoka järele haarata, et läbi "läbuse" aknaklaasi neist kohavatest sulelistest mõni kiire kaader klõpsida, lootuses, et mõni neist ehk ka kasutuskõlblikuks osutub. Mõte ju oli, aga teadmises, et viimased analoogsed üritused on lõppenud edutult, mõtteks ta ka ainult jäi... Lebasin edasi ning aegajalt haarasid silmad ikka ja jälle söögipoolise järele lennanud rasva- või sinipeatihase tegevuse. Hetke pärast enesele teadvustades, et on pühapäev ning teadmatusest, palju kell on, ajasin ennast ehk väheke ehmunult püsti, kuid võtsin rahulikumalt silmates, et kell on alles mõne minuti pärast 10 saamas... "huh, "Tähelaev" algab kohe... ei tea, kes seal stuudios täna küll on" mõtlen riideid selga pannes. Pihutäis vett näkku, pilk peeglisse, paar kiiret tõmmet läbi juuste ning kööki teleka taha. Minu üllatuseks ei näita hetkel ETV mitte traditsioonilist "Tähelaeva" vaid hoopis vehivad seal mingid tegelased keset lumist Soomet "tünnilaudade" ja "toigastega"... ennäe - suusahooaeg on alanud - näole tekib vaikselt naeratus :) elu aeg ju igasugusest spordist lugu pidanud - nii ka selle tugitooli variandist. Ülekande ajal käin poes midagi hamba alla otsimas, väikesest ebakõlast (seoses telekanalite eelistustega) hoolimata suudame koos Evaga ka hommikusöögi koos ühe laua taga ära lahendada.
Peale kerget einet asume päevakava kallale, mille esimeseks ja ainukeseks kindlaksmääratud punktiks on Džupiitole (tuhkrukutsa) järele ja seejärel kõik Lohule (minu maakodu) värsket õhku hingama minemine. Juba autos olles näitab ta üles oma (ettekujutatavat :D) võimu ning kraabib ja närib kõigest väest oma puuri metallist vanglaseina kujutavat väravat. Ju ta aimab, et midagi hakkab juhtuma.
Maal puurist välja pääsedes sumpab hoobilt veel sulamisest allesjäänud kohati suhteliselt paksu lumme ja ja tekitab Buggs Bunnyle isloomulikke vagusid, vahetevahel pead nähtavale tuues... on teine päris koomiline nõnda. Tiir krundile ja selle lähiümbrusele peale tehtud, läheme tuppa kes käpakesi, kes varbakesi soojendama ja sooja teed jooma ning hiljuti vanaema poolt valmistaud pannkooke moosiga sööma. Kõht täis, üksikud sõnad vahetatud, vajume teise tuppa teleka taha voodisse pikali, et seedimisel lasta oma tööd teha. Eva uinub tasapisi, Markil pole aeha seda teha, kuna kohekohe algab jälle suuskamine :D Olles tunnistajaks eestlaste ebaedule, tuleb ka mulle uni peale ning vajun vaikselt tukkuma. Ärgates on juba pime ning peale paari ringutust paneme joped selga, haarame magava Džupiitoga puuri ja sõidame Elva poole, et "nuustik" jälle koju saaks ning ise põgeneme jälle minema Nõkku, et saaks eileõhtuse "Shrek III" lõpuni vaadata.
Hiljem õhtul jõuavad vanemad üle pika aja koju "lapselaste-hoidmise-komandeeringust" Tallinnast. Markil on jälle põhjust õnnelik ja uudishimulik olla, kuna USAs puhkamas käinud õde ja õemees olevat talle uue "valge" (mõnele fotgraafiaga tegelevale inimesele rohkem kui arusaadav väljend) objektiivi toonud ning nüüd see vanematega minuni pidavat rändama. Ja mis sa kostad, ongi olemas :) nüüd tuleb ainult palgapäeva oodata, et saaks õde ka oma pangakonto nubri jälle tagasi rõõmsamaks ;) Ja loomulikult kohe-kohe vana objektiiv kere küljest lahti ja uus külge, et saaks kesises korterivalguses esimesed prooviklõpsud klõpsida... tundub hea olevat ning asetan rahumeelselt selle lauale oma aega ootama :)
Oli selline sombune ja rõskust täis talvehommik. Ärkasin rasvatihaste kas siis sihitu või sihiliku toksimise peale toa akna taga. Ju vajas tuule käes vasemale-paremale kõikuv linnumaja nende arvates stabiliseerimist selle ääreni täitmise teel sihvkade ja muu nosimisvaruga. Nii ma siis venisitasin soojade linade vahelt ennast püsti, avasin akna ning raputasin peaaegu tühjast kotikesest kiikuvasse majakesse viimased toidusegu raasukesed, ise samaaegselt podisedes: "no on õgardid alles :s". Sulgesin akna, kortsutasin kotikese kokku ja heitsin selle kaarega tagasi laua peale vedelema. Teadmisega, et enam ei saa kaua logeleda, heitsin tagasi voodisse ja kõrvalt haarava kallistuse haardes piilusin vargsi, kuidas linnukesed mu hiljuti lõppenud tegevuse edasi-tagasi lennuotsade tegemisega heaks kiitsid. Olin rahul ja rahulik. Mõtetes tahtsin püsti karata ja fotoka järele haarata, et läbi "läbuse" aknaklaasi neist kohavatest sulelistest mõni kiire kaader klõpsida, lootuses, et mõni neist ehk ka kasutuskõlblikuks osutub. Mõte ju oli, aga teadmises, et viimased analoogsed üritused on lõppenud edutult, mõtteks ta ka ainult jäi... Lebasin edasi ning aegajalt haarasid silmad ikka ja jälle söögipoolise järele lennanud rasva- või sinipeatihase tegevuse. Hetke pärast enesele teadvustades, et on pühapäev ning teadmatusest, palju kell on, ajasin ennast ehk väheke ehmunult püsti, kuid võtsin rahulikumalt silmates, et kell on alles mõne minuti pärast 10 saamas... "huh, "Tähelaev" algab kohe... ei tea, kes seal stuudios täna küll on" mõtlen riideid selga pannes. Pihutäis vett näkku, pilk peeglisse, paar kiiret tõmmet läbi juuste ning kööki teleka taha. Minu üllatuseks ei näita hetkel ETV mitte traditsioonilist "Tähelaeva" vaid hoopis vehivad seal mingid tegelased keset lumist Soomet "tünnilaudade" ja "toigastega"... ennäe - suusahooaeg on alanud - näole tekib vaikselt naeratus :) elu aeg ju igasugusest spordist lugu pidanud - nii ka selle tugitooli variandist. Ülekande ajal käin poes midagi hamba alla otsimas, väikesest ebakõlast (seoses telekanalite eelistustega) hoolimata suudame koos Evaga ka hommikusöögi koos ühe laua taga ära lahendada.
Peale kerget einet asume päevakava kallale, mille esimeseks ja ainukeseks kindlaksmääratud punktiks on Džupiitole (tuhkrukutsa) järele ja seejärel kõik Lohule (minu maakodu) värsket õhku hingama minemine. Juba autos olles näitab ta üles oma (ettekujutatavat :D) võimu ning kraabib ja närib kõigest väest oma puuri metallist vanglaseina kujutavat väravat. Ju ta aimab, et midagi hakkab juhtuma.
Maal puurist välja pääsedes sumpab hoobilt veel sulamisest allesjäänud kohati suhteliselt paksu lumme ja ja tekitab Buggs Bunnyle isloomulikke vagusid, vahetevahel pead nähtavale tuues... on teine päris koomiline nõnda. Tiir krundile ja selle lähiümbrusele peale tehtud, läheme tuppa kes käpakesi, kes varbakesi soojendama ja sooja teed jooma ning hiljuti vanaema poolt valmistaud pannkooke moosiga sööma. Kõht täis, üksikud sõnad vahetatud, vajume teise tuppa teleka taha voodisse pikali, et seedimisel lasta oma tööd teha. Eva uinub tasapisi, Markil pole aeha seda teha, kuna kohekohe algab jälle suuskamine :D Olles tunnistajaks eestlaste ebaedule, tuleb ka mulle uni peale ning vajun vaikselt tukkuma. Ärgates on juba pime ning peale paari ringutust paneme joped selga, haarame magava Džupiitoga puuri ja sõidame Elva poole, et "nuustik" jälle koju saaks ning ise põgeneme jälle minema Nõkku, et saaks eileõhtuse "Shrek III" lõpuni vaadata.
Hiljem õhtul jõuavad vanemad üle pika aja koju "lapselaste-hoidmise-komandeeringust" Tallinnast. Markil on jälle põhjust õnnelik ja uudishimulik olla, kuna USAs puhkamas käinud õde ja õemees olevat talle uue "valge" (mõnele fotgraafiaga tegelevale inimesele rohkem kui arusaadav väljend) objektiivi toonud ning nüüd see vanematega minuni pidavat rändama. Ja mis sa kostad, ongi olemas :) nüüd tuleb ainult palgapäeva oodata, et saaks õde ka oma pangakonto nubri jälle tagasi rõõmsamaks ;) Ja loomulikult kohe-kohe vana objektiiv kere küljest lahti ja uus külge, et saaks kesises korterivalguses esimesed prooviklõpsud klõpsida... tundub hea olevat ning asetan rahumeelselt selle lauale oma aega ootama :)
Eva
Üks esimesi ülesvõtteid Canon 70-200 L F4-ga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar