Vanaemaga Peipsi ääres (15. detsember 2007)

Nii siis ongi, et Väike-Maarja vanaema (tegelikult küll tema süda nagu ta ise väidab) oli juba rohkem kui kuu soovinud Peipsi-äärses Raja külas asuvale surnuaiale minna igasügisesele ringkäigule, et saaks vajalikud ja hingele rahu pakkuvad toimetused ära toimetatud. Ja nagu paljudel kordadel ikka, on mul au olla sohvri rollis :)

See aasta tuli aga tali jällegi ootamatult ja suurema lumesaju, külmade ja tuultega. Seetõttu lükkuski pidevalt see minek meil muudkui edasi ja edasi... nii me siis ootasime, kuna esimene lumekiht kord kiiremini, siis jälle vaevalisemalt siit maa pealt "õhku haihtub". Mõne nädalaga olidki sombused ning rõskusest pulbitsevad sügisilmad maad katva valge rüü minema pühkinud.

Päev enne telefoni teel vanaema Tartusse saabumise asjus kokku lepitud, ja nii me end vanemaga laupäeva hommikul kella kümne paiku ühes autos ülikoolilinnast Mustvee poole vaikselt kulgemas leidsimegi. Autosõit on alati see osa sellistest käimistest, kus saab kõik vahepeal kogetud-toimetatud-läbielatud jutulõngana lahti arutada. Kui teinekord jääb ehk meie peaaegu üdini monotoonsete argipäevade ja vahest natuke värvilisemate nädalavahetuste tegemiste arutamisel aega ülegi, siis sel korral oleks võinud vist Jõhvini ka välja põrutada - polnud päris pikka aega näinud ka samas.

Kuna vanaema ei olnud ennast kalmuküünlatega varustanud, siis pidime Mustveest läbi põikama, et mõnest poest läbi käia. Kesklinnas toimus sel päeval mingisugune laada sarnane üritus-rahvakogunemine ja loomulikult oli venekeelt kõnelevad turumutikesed tänava peale põhjusega tulnud ringi siblima, kõlakaid vahetama jt. toimetusi tegema. Kulgesime rahulikult sellest põnevast ning kirjust rahvamassist läbi ning vanaema näpuviipe peale parkisime ühe suhteliselt räämas väljanägemisega pisipoekese ees. Mitte just igast tänapäeva poeuksest sisse astudes ei avane sellist vaatepilti nagu see seal oli. Teatud laadi inmene ehk kohkuks koheselt tagasi ja kaoks kus kurat, aga uudishimulik nagu ma olen, astusin ma kriiksuvast ukselingita uksest sisse vaid kohmetu muie näole kuvatud :) Ei üritagi seda siin kirjeldada, kuid nostalgia-emotsioonid olid "laes"- äge vaatepilt.

Küünlad käes, suundusime surnuaiale, et oma kohust täitma hakata - hauad vajasid ju korrastamist.

Surnuaiale jõudes võtsime autost kõik vajalikud kodinad kaasa ja suundusime haudade poole. Koheselt peale autost väljusmist võis aru saada, et ilmataat on meid seekord säästnud tavapärastest Peipsi külmadest tuultest- oli vaikne, lauspilvine ning mõne soojakraadiga ilm. Meie üllatuseks olid hauad vanaema kohalikke vene rahvusest tuttavate poolt enam-vähem korras hoitud - suuremad lehed ja puudelt langenud peenemad oksad olid ära viidud. Nii jäigi ainult hauaplats kergelt rehaga üle käia, mitmeharaliseks kujunenud väikese läätspuu jalami ümber ja sinna sisse kogunenud praht jupp jupi haaval sealt välja noppida. Vanaema teeb neid toimetusi alati väga hoolikalt ja pärast kaasavõetud lillekeste-okste paigutamist plaadiesisele alale on tulemus alati laitmatu.

Toimetamas
Canon 70-200 L F4

- - - -

Tekk kohendatud :)
Canon 70-200 L F4

Kuna seekord oli meil tööd tavapärasest veidi vähem ja Mark oli oma fotoka ühes haaranud, siis loomulikut tekkis kiusatus sellega natukene surnuaial ringi liikuda ja mõni juhuslik või vähemjuhuslik klõps teha. Nii ma sattusin ühe värske hauaplatsi juures sibliva puukoristaja (lad. k. sitta europea)- värske liiva-mulla segune pinnas pakkus talle vast mõne suupoolise. Nii me passisime ja vahtisime teineteisele üks otse, teine läbi objektiivi (vahel plõksutades) otsa nii kümne meetrise vahega paar minutit.

See ongi puukoristaja :D
Canon 70-200 L F4

Meie "romantilise" hetke lõhkusid äkitselt justnimelt sellelesamale hauale tulnud lahkunu omaksed, ja nii me pidasime targemaks tagasi tõmbuda, kahjuks üks ühes ja teine teises suunas. Naasesin vanavanaema ja tädi hauale, kus vanaema veel otsi kokku tõmbas. Sain palve küünlad süüdata.

Pärast nende haudade korrastamist käisime läbi ka vanaema vanaema haualt, kus nokitsesime ka üht-teist teha, süütasime samuti küünlad ning suundusime tagasi saurnuaia väravate poole. Samal ajal, kui mina pakkisin asjad autosse, käis vanaema veel viimaseid mõtteid vahetamas oma ema ja tädi haual.

Viimasest puhkepaigast lahkunud, käisime kohe vahetus läheduses olevas kalarestoranis einestamas (seal pakutakse muuseas maailmakõigeparemat kohašnitslit :)) ning ostsime kõrvalboksist kaasa ka mõne suitsulatika ja haugtükikesi.

Vanaema
Canon 70-200 L F4

Edasi külastasime neidsamu kohalikke venekeelt kõnelevaid inimesi, kes vanavanaema hauda aeg-ajalt korrastamas käivad, viisime neile kommi, šhokolaadi ja mandariine. Samuti oli vanaemal kaasa võetud beebi riided, mis algse kasutaja poolt enam rakendust ei leidnud, kuid nagu valatult sobisid need selga-jalga sealsele vähem kui aastavanusele pesamunale. Venekeelset kudrutamist, millest Mark suurt midagi aru ei saa, jätkus seal rohkem kui tunniks ajaks. Mina tutvusin samal ajal vanavanaema kunagise elupaigaga (see on sellesama vene pere valduses peale vanavanaema lahkumist) ja püüdsin üht-teist kunaginähtust silme ette kuvada ja käegakatsutavat meenutada- üllatus-üllatus, kui näed ja katsud, tuleb paljutki, mis juba tundus olevat unustuste hõlma vajunud, taas meelde :)

Kui tavapäraselt liigume tagasi ikka läbi Väike-Maarja, nii et vanaema saab oma koju ja mina sõidan õhtul edasi Tartu poole, siis seekord soovis vanaema tingimata, et ta Mustvee bussijaama viiksin, et ta saaks sealt edasi bussiga kodu poole minna ja mina saan veel valges kodu poole kimada. Kompromissina jõudsime otsusele, et viin ta vähemalt Jõgeva bussijaamani ja seal lähme igaüks oma teed pidi oma kodu poole. Mõeldud-tehtud. Ja nii meie käik Peipsi äärde jälle kord käidud sai.